L. Laasimeri & V. Masingu (1995) määratluse kohaselt on sürjametsad „liigirikkad okasmetsad parasniisketel või suvel läbikuivavatel kamarkarbonaatmuldadel, mis on kujunenud otsamoreenide, vallseljakute ja teiste moreenkuhjatiste lagedel ja nõlvadel. Selle nime pani ette J. V. Veski, kui oli vaja välja eraldada salumetsadest rühm kuivataluvamaid metsi, mis seni olid tuntud salumännikute, tammega männikute, metsatüpoloogias aga sarapuu kasvukohatüübi, osalt ka sinilille kasvukohatüübi nimetuste all. Põhipuuliik on mänd, kuid mõnikord võivad ka kuusk ja kask ulatuda ülarindesse, samuti leidub tamme ja põõsarindes sarapuud. Sürjametsas võivad happese metsakõdu taimed (jänesekapsas, pohl, mustikas) kasvada kõrvuti nõudlikumate liikidega. Kevadel annavad ilmet mõned salutaimed (sinilill, kevadine kurelääts, nurmenukk), /.../ suvel saavad ülekaalu külma- ja harilik mailane, kurerehad (mets-kurereha, Saaremaal ka verev kurereha), madarad ja nääred. Raiete järel kujunevad parimad maasikavälud, kuid põõsarinne võtab varsti võimust ja kohati võib sarapik jääda kauemaks püsima. Kultuurmaastikus on seda tüüpi metsad säilinud vaid kõrgematel küngastel-seljakutel. Nad hõrenevad ja erodeeruvad ning iseloomulik alustaimestu asendub tavaliste kõrreliste enamusega teiskooslustega.“
Eesti metsatüpoloogias on sürjametsad olnud üheks probleemsemaks tüübirühmaks juba pikemat aega. Nende määratlemise ning sobitamisega meie metsade klassifikatsioonisüsteemi on uurijad (Ilves, 1953; Karu & Muiste, 1958; Katus & Tappo, 1965; Masing, 1966, 1969; Marvet, 1970; Lõhmus, 1974a; Laasimer & Masing, 1995; Paal, 1997) näinud vaeva ligi 70 aastat. Sellest hoolimata tuleb tõdeda, et otsestele uurimustele tuginevaid analüüse on siiani üsna napilt ning üldistavam, kogu Eestit hõlmav sürjametsade käsitlus siiani puudub. Seepärast alustasime 2002. a sürjametsi iseloomustava kvantitatiivse andmestiku kogumist. Nende tulemuste põhjal oleme varem kirjeldanud Karula rahvuspargi ja Otepää maastikukaitseala piires kasvavaid sürjametsi (Paal & Turb, 2003; Paal
Püüdsime proovialadega hõlmata võimalikult kõiki Eestis esinevaid sürjametsade kasvamise piirkondi. Analüüsitavasse valimisse võtsime kõik algse rekognoosuurimise käigus tuvastatud kooslused, mis vastasid enam-vähem varasemate uurijate (Masing, 1966, 1969; Marvet, 1970; Laasimer & Masing, 1995) esitatud sürjametsade iseloomustusele. Põhjalikumalt kirjeldasime Karula ja Otepää kõrgustiku metsi, mis on sürjametsade n-ö esinduspiirkonnad. Kõrvale jätsime noorendikud, intensiivselt läbi raiutud ning ulatuslike häiludega metsad, samuti üksikud kuplitel-kühmudel säilinud metsasalud suurusega alla 0,5 ha. Võimaluse korral kirjeldasime taimkatet samas paigas mitmel proovialal – kõrgendike erineva ekspositsiooniga nõlvade ala- ja ülaosas, samuti nende pinnavormide lael. Proovialade suuruseks oli
Sürjametsade puurinde iseloomustamiseks mõõtsime igal proovialal prismarelaskoobiga kolmes korduses liikide kaupa puude rinnaspinna. Põõsarinnet kirjeldasime viiel 2 m raadiusega proovipinnal, mille asukoha valisime uuritava koosluse piires juhuslikult; liikide kaupa loendasime proovipinnal leiduvate tüvikute arvu. Põõsarindesse arvasime ka puud, mille kõrgus oli väiksem kui 5 m ja/või rinnasdiameeter väiksem kui 5 cm. Alustaimestut kirjeldasime igal proovialal 10–15–l 1 × 1 m suurusega prooviruudul, mille paigutasime transektina nõlvaga ristisuunas 3–5-meetriste vahedega, kuplite lael aga enam-vähem ringikujulise kobarana. Ruutude asukoha valisime juhuslikult. Prooviruutudes hindasime puhma-rohurinde ning samblarinde üldkatvust, samuti iga sambla- ja rohurinde liigi katvust eraldi. Ruutudest väljapoole jäävad liigid kandsime prooviala liikide üldnimekirja ning andmetöötluses määrasime neile tinglikult katvushinnangu 0,1%.
Muldade uurimiseks tegime proovialadel kokku 147 kaevet, kust kahest ülemisest horisondist võtsime mullaproovid laboratoorseks analüüsiks; 13 proovialal, mille mullaprofiil oli läheduses uuritud alaga väga sarnane, jätsime kokkuhoiu eesmärgil mullaproovi võtmata. Kui mullaliigi määranguga tekkis raskusi, võtsime proove ka sügavamatest horisontidest. Kokku lasime Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudis analüüsida 344 mullaproovi. Sealses laboris määrati elektromeetriliselt mulla pH kaaliumkloriidi- ja vesileotisest, mulla üldlämmastik J. Kjeldahli järgi (van Reeuwijk, 2002), vabade karbonaatide sisaldus titreerimisega (ISO 10693:1997, 1997), mulla eripind veeauru meetodil (Klute, 1986) ja süsinikusisaldus K2Cr2O7 meetodil (Vorobieva, 1998), millest omakorda arvutati mulla huumusesisaldus. Mullaanalüüsid tehti mulla peenesest, s.o osakestest läbimõõduga alla 2 mm. Mullaliikide määramisel oli aluseks “Eesti muldade kaardistamisühikute nimestik” (Kõlli & Lemetti, 1999) järgmiste muudatustega (Paal
Sammaltaimede nimetused on esitatud Ingerpuu & Vellak (1998) järgi, soontaimede nimetused Krall
Andmetöötluse tegime nii kasvukohatüüpide kui ka kooslusetüüpide tasemel.
Kuna sürjametsadele lisatud muude metsakoosluste kirjetes oli alustaimestu liikide ohtrust hinnatud 6-pallise Braun-Blanquet’ skaala alusel (Kreeb, 1983), teisendasime ka sürjametsade kirjetes alustaimestu liikide katvuse protsendilised hinnangud järgmisel viisil: katvus <0,1% = Braun-Blanquet’ skaalas + (arvutustes 0,1), >0,1–1,0% = 1, >1,0–5,0% = 2, >5–15,0% = 3, >15,0–30% = 4, >30,0% = 5.
Klasteranalüüsi tegime alustaimestu liikide põhjal. Selleks et klassifikatsiooni tulemustes üksikute liikide domineerimise asemel tõsta enam esile võrreldavate taimekoosluste liikide ohtruse proportsionaalset sarnasust/erinevust ning ühtlasi vähendada erineva metoodika alusel kogutud andmete ühendamisel tekkivaid võimalikke vigu, kasutasime sarnasusmõõduna kõõlu distantsi (
Esialgse klasteranalüüsi tulemustest ilmnes, et mõned väikesed, ülejäänutest selgelt eristuvad klastrid ühendavad kooslusi, mida kirjeldati samas paigas, st sama mäe erinevatel külgedel või sama nõlva erinevatel kõrgustel. Kuna sel juhul suureneb klassifitseerimisel niisuguste omavahel sarnaste koosluste kaal ja valimi esinduslikkus muutub nihutatuks, filtreerisime algse andmemassiivi 160 koosluse kirjest välja 29 kirjet, seega jäi analüüsitava andmestiku lõplikuks suuruseks koos lisatud 42 kirjega 173 kirjet.
Erinevatesse kasvukohatüüpidesse rühmitatud koosluste liigilist sarnasust hindasime mitmese võrdluse permutatsioonitestiga (
Sürjametsade ning nendega süntaksonoomiliselt lähedastesse tüübirühmadesse kuuluvate metsakoosluste vastastikuste suhete selgitamiseks paljumõõtmelises tunnusruumis ordineerisime analüüsitava valimi 173 taimkattekirjet koos E. Lõhmuse (1984) poolt publitseeritud pohla, kastikuloo, jänesekapsa, sinilille ja naadi kasvukohatüübi metsade alustaimestu tüüpkirjetega/tsentroidega peakomponentanalüüsi alusel.
Sürjametsade süntaksonoomilise varieeruvuse detailsemaks käsitlemiseks kooslusetüüpide tasemel klassifitseerisime algse klasteranalüüsi dendrogrammil omaette „oksana“ eristunud ning üsna hästi sürjametsade kriteeriumidele (Laasimer & Masing, 1995) vastavad 72 kooslust uuesti. Analüüsi tegime kogu liigilise koosseisu alusel ja lähtudes liikide algsetest ohtrushinnangutest (puurinde liikide puhul nende rinnaspind, põõsarinde ja puurinde järelkasvu liikide puhul tüvikute keskmine arv viiel 2-meetrise raadiusega proovipinnal, alustaimestu puhul liikide katvuse protsent). Sarnasusmõõduna rakendasime jällegi kõõlu distantsi, mille puhul liikide ohtruse hindamine eri rinnetes erinevates mõõtühikutes ei ole segavaks probleemiks, sest see sarnasusmõõt võrdleb objekte eeskätt nende tunnuste väärtuste proportsioonide põhjal. Klasterdamiseks rakendasime nn beeta-paindlikku algoritmi (β-
Kooslusetüüpide liigilise koosseisu ning liikide ohtruse sarnasust hindasime nagu kasvukohatüüpide klasteranalüüsil mitmese vastuse permutatsioonitestiga koos Bonferroni parandusega.
Kooslusetüüpide karakterliigid määrasime Dufrêne & Legrendre (1997) meetodil programmipaketi PC-ORD (McCune & Mefford, 1999) abil.
Taimekoosluste ja mullaomaduste ühisordinatsiooniks rakendasime peakomponentanalüüsi (
Erinevatesse tüüpidesse kuuluvate taimekoosluste mullaomadusi võrdlesime ühefaktoriliste dispersioonanalüüsidega (ANOVA) (StatSoft. Inc., 2005).
Sürjametsade ajaloolise pidevuse hindamiseks kasutasime nii nagu meie varasemas sellekohases uurimuses (Paal et al., 2011) aastatel 1894–1920 skaalas 1:42000 koostatud topograafilisi kaarte (
Esimese klasteranalüüsi põhjal jaotus uuritav valim seitsmeks metsakoosluste rühmaks (tabel 1). Neist üks, 72 kirjet ühendav rühm (dendrogrammi „oks“), vastab hästi artikli alguses esitatud sürjametsade määratlusele. Tuleb siiski mainida, et selles loetletud taimeliikidest meie poolt eristatud kooslusterühmas kevadist kureläätse (
Sürjametsade ja nendele lähedastesse kasvukohatüüpidesse kuuluvate metsakoosluste tsentroidid. Tähistused: Ma – maasika kasvukohatüüp (KKT), Kl – metskastiku KKT, Ph – pohla KKT, Mu – mustika KKT, Jk – jänesekapsa KKT, Sl – sinilille KKT, Nd – naadi KKT. Puurinde liikide nimed on kirjutatud trükitähtedega, puurinde järelkasvu ja põõsarinde liikidel on trükitähtedega kirjutatud perekonnanimi. Maasika KKT puhul on lisaks liikide ohtruse keskväärtusele näidatud ka selle standardhälve. Esitatud on ainult liigid, mille keskmine ohtrus (puurinde liikide puhul rinnaspind, puurinde järelkasvu ja põõsarinde liikide puhul tüvikute arv viiel 12,56 m2 suurusel proovipinnal, alustaimestu liikidel ohtrus 6-pallise skaala alusel) vähemalt ühe kasvukohatüübi kooslustes on >0,5, samuti kõik maasika KKT koosluste statistiliselt olulised (p<0,05) indikaatorliigid, mis on märgitud tärnidega.
Table 1. Centroids of hillock forests and forests of comparable site types. Notations:
Liik / |
Kasvukohatüüp / |
||||||
---|---|---|---|---|---|---|---|
Ma | Kl | Ph | Mu | Jk | Sl | Nd | |
Puurinne / |
|||||||
0,8±1,9 | - | - | 0,2 | 0,5 | <0,1 | 0,5 | |
5,4±5,5 | 1,2 | 6,5 | 4,6 | 10,9 | 3,5 | 3,5 | |
0,4±0,8 | - | - | - | - | 0,4 | 0,5 | |
0,3±1,0 | - | - | - | - | <0,1 | 0,1 | |
5,1±6,4 | 8,5 | 3,0 | 16,1 | 7,2 | 10,0 | 7,2 | |
8,4±7,7 | 17,9 | 15,6 | 6,3 | 4,8 | 5,8 | 2,0 | |
2,2±4,3 | - | 0,1 | 2,3 | 4,0 | 1,0 | 6,8 | |
0,3±0,7 | - | 0,1 | <0,1 | 0,1 | 1,5 | <0,1 | |
0,2±0,6 | - | - | - | - | 0,1 | 0,2 | |
0,3±0,7 | - | <0,1 | - | <0,1 | 0,3 | 0,3 | |
0,1±0,2 | - | 0,1 | - | 1,0 | 0,6 | 2,6 | |
Puurinde järelkasv ja põõsarinne / |
|||||||
1,8±4,0 | - | <0,1 | 8,2 | 0,9 | 1,3 | 0,9 | |
1,2±3,1 | - | 0,2 | 0,2 | 0,2 | 0,1 | 1,7 | |
0,1±0,3 | 0,1 | 0,5 | 0,1 | 16,9 | 0,1 | - | |
5,0±12,4 | 0,4 | 1,2 | 0,2 | 0,4 | 4,5 | 4,5 | |
<0,1±<0,1 | 0,5 | - | - | - | - | - | |
1,1±1,9 | 0,6 | 0,5 | 0,8 | 0,5 | 0,1 | <0,1 | |
0,2±1,3 | - | - | 0,2 | <0,1 | 2,5 | 4,6 | |
0,1±0,3 | 0,5 | 0,4 | 7,4 | - | <0,1 | - | |
1,2±2,5 | 0,1 | 0,6 | 0,2 | 8,8 | 1,7 | 7,0 | |
0,7±1,1 | 0,7 | - | 0,1 | 0,2 | 0,4 | 1,8 | |
0,8±1,2 | 0,9 | 1,0 | 8,3 | 1,3 | 0,6 | 4,8 | |
0,5±1,4 | - | 0,4 | 0,1 | 8,5 | 0,6 | 0,4 | |
0,5±0,7 | 0,1 | 0,3 | 0,4 | 0,2 | 0,2 | 0,1 | |
0,2±0,6 | 0,3 | - | - | - | <0,1 | 0,1 | |
0,8±1,5 | - | 0,2 | <0,1 | 0,2 | 0,9 | 0,6 | |
0,2±0,5* | - | - | - | - | - | <0,1 | |
1,5±12,1 | <0,1 | 0,2 | 7,3 | 8,4 | <0,1 | 0,1 | |
4,3±4,3 | 1,3 | 1,6 | 1,5 | 10,0 | 5,7 | 1,4 | |
<0,1±0,1 | - | <0,1 | 0,8 | 0,7 | 3,9 | 0,5 | |
0,2±1,2 | - | - | 0,1 | - | 0,1 | 0,5 | |
<0,1±<0,1 | 0,7 | - | - | - | - | - | |
Puhma-rohurinne / |
|||||||
0,3±0,5 | - | <0,1 | - | - | 0,1 | 0,4 | |
0,2±0,6 | - | 0,3 | - | 0,6 | 0,3 | 1,4 | |
0,3±0,7* | 0,1 | 0,1 | - | - | <0,1 | - | |
0,0±0,3 | 0,9 | 0,9 | - | 1,8 | 1,3 | 0,7 | |
0,2±0,5* | - | - | - | - | - | - | |
0,5±0,8* | - | - | - | - | 0,1 | 0,1 | |
0,2±0,6 | - | 0,1 | - | <0,1 | 0,3 | 0,8 | |
0,1±0,4 | - | - | <0,1 | 0,2 | 0,2 | 0,9 | |
<0,1±0,2 | 3,6 | 0,3 | - | - | <0,1 | - | |
0,3±0,7 | 3,3 | 2,4 | 0,8 | 2,6 | 1,2 | 0,2 | |
0,5±0,8 | 0,1 | 0,9 | 0,2 | 0,5 | 1,2 | 0,4 | |
- | 0,9 | - | - | - | - | - | |
- | 2,8 | - | - | - | - | - | |
0,2±0,6 | 0,1 | <0,1 | - | - | 0,1 | - | |
0,3±0,7 | 0,8 | 1,8 | 0,5 | 1,6 | 1,2 | 0,8 | |
0,4±0,8* | 0,1 | 0,1 | - | - | 0,1 | <0,1 | |
0,2±0,5 | 0,1 | - | 0,1 | 0,3 | - | - | |
0,1±0,4 | - | 1,4 | 0,4 | 0,1 | 0,2 | 0,1 | |
0,3±0,6 | - | - | 0,3 | 0,4 | 0,1 | 0,5 | |
- | - | - | 0,1 | 0,6 | - | 0,3 | |
0,1±0,3 | - | - | - | - | 0,2 | 0,6 | |
0,1±0,5 | - | - | - | - | - | - | |
0,6±0,8 | - | 0,1 | - | 0,3 | 1,0 | 0,9 | |
0,3±0,8 | - | - | 0,4 | 0,3 | 0,1 | 0,1 | |
0,2±0,7 | - | - | - | - | - | - | |
0,5±0,8 | 0,3 | 1,3 | <0,1 | <0,1 | 0,1 | - | |
0,2±0,6* | - | - | - | - | - | <0,1 | |
0,2±0,7 | <0,1 | 0,7 | 0,6 | <0,1 | - | - | |
- | 1,0 | 0,3 | - | - | <0,1 | - | |
2,2±0,9* | 1,1 | 1,8 | 0,2 | 0,9 | 1,5 | 0,6 | |
0,3±0,7 | - | - | - | 0,1 | 0,7 | 1,4 | |
0,1±0,3 | 1,3 | 0,5 | - | - | 0,2 | - | |
- | - | - | - | - | <0,1 | 0,5 | |
0,1±0,4* | - | - | - | - | - | - | |
<0,1±0,1 | 0,7 | <0,1 | - | <0,1 | 0,5 | 0,2 | |
0,3±0,5* | - | - | - | - | 0,1 | 0,1 | |
0,3±0,9 | - | - | 0,1 | 0,3 | 0,1 | 0,6 | |
<0,1±0,2 | 0,5 | 0,3 | - | - | - | - | |
0,5±1,0 | 2,3 | 0,8 | 0,1 | 1,5 | 2,8 | 1,9 | |
0,3±0,5* | - | 0,2 | - | - | - | - | |
- | 0,6 | 0,8 | - | 0,3 | 1,0 | 0,4 | |
- | - | - | 0,5 | <0,1 | - | - | |
0,7±0,7 | 0,4 | 0,9 | 0,1 | 0,2 | 0,5 | 0,1 | |
0,3±0,7 | 0,2 | 0,6 | 1,0 | 1,4 | 1,4 | 0,3 | |
0,2±0,5 | 0,8 | 0,8 | 0,2 | 0,1 | <0,1 | - | |
0,2±0,7 | 1,0 | 0,7 | 0,2 | <0,1 | 0,8 | <0,1 | |
0,5±0,8 | 1,4 | 0,8 | - | 0,1 | 1,0 | 0,3 | |
<0,1±<0,1 | - | - | - | 0,3 | 0,5 | 0,4 | |
0,3±0,5* | - | - | - | - | <0,1 | 0,2 | |
0,6±0,7* | 0,1 | - | <0,1 | 0,1 | 0,2 | 0,4 | |
0,5±1,0 | 0,4 | 0,2 | 0,0 | 0,2 | 0,1 | - | |
1,1±1,3 | - | 0,3 | 1,4 | 2,9 | 2,4 | 2,3 | |
0,3±0,7* | - | - | - | - | - | - | |
- | 0,8 | - | - | - | - | - | |
0,1±0,3 | 1,3 | 0,1 | - | - | - | - | |
0,4±0,8 | 0,6 | 1,9 | 0,4 | 1,8 | 0,5 | 0,1 | |
<0,1±<0,1 | - | - | - | 0,1 | <0,1 | 0,9 | |
1,3±1,1 | 2,5 | 1,8 | 0,6 | 1,8 | 2,0 | 0,7 | |
- | 0,5 | - | - | - | - | - | |
0,4±0,6 | 0,2 | 0,9 | 0,2 | 0,4 | 0,5 | 0,2 | |
0,1±0,3 | - | - | - | 0,8 | 0,4 | 0,9 | |
- | 0,6 | - | - | - | - | - | |
0,3±0,4* | 0,1 | - | - | - | <0,1 | 0,1 | |
<0,1±<0,1 | - | 0,2 | 0,7 | 0,7 | <0,1 | <0,1 | |
0,4±0,7 | 0,4 | 1,5 | 4,2 | 1,9 | 1,0 | 0,2 | |
0,2±0,6 | 0,7 | 2,1 | 1,1 | 0,5 | 0,5 | <0,1 | |
0,2±0,5* | - | 0,0 | - | - | <0,1 | - | |
0,7±0,8* | 0,2 | 0,6 | - | 0,2 | 0,5 | 0,3 | |
0,3±0,5 | 0,8 | 0,3 | - | - | 0,2 | <0,1 | |
0,4±1,1 | 0,3 | 0,2 | - | 0,1 | 0,8 | 0,3 | |
<0,1±0,2 | 1,8 | 0,4 | - | 0,1 | 0,2 | 0,1 | |
Samblarinne / |
|||||||
0,4±0,9 | 0,8 | 0,9 | <0,1 | 0,2 | 0,7 | 0,4 | |
0,4±0,7 | <0,1 | <0,1 | 0,1 | 0,3 | 0,2 | 0,8 | |
0,2±0,5 | 0,9 | 0,7 | 0,2 | <0,1 | 0,1 | <0,1 | |
0,3±0,7 | 0,2 | 0,3 | 0,5 | 0,4 | 0,1 | 0,1 | |
0,6±1,0 | 0,1 | 0,0 | 0,2 | 0,2 | 1,0 | 1,0 | |
0,1±0,5 | <0,1 | - | 0,1 | 0,3 | <0,1 | 0,4 | |
0,2±0,5 | - | 0,0 | 0,1 | <0,1 | 0,1 | 0,7 | |
1,3±1,4 | 4,8 | 2,8 | 3,6 | 1,0 | 1,0 | 0,1 | |
0,2±0,5 | - | 0,1 | - | 0,1 | 0,9 | 0,2 | |
0,4±0,7 | - | - | <0,1 | 0,3 | 0,5 | 0,4 | |
1,8±1,8 | 3,7 | 3,6 | 2,2 | 1,3 | 0,6 | 0,1 | |
- | 1,3 | - | - | - | - | - | |
- | - | - | 0,1 | <0,1 | <0,1 | <0,1 | |
- | - | - | <0,1 | 0,2 | - | 0,1 | |
- | - | - | 0,1 | - | - | <0,1 | |
0,1±0,2 | 0,4 | 0,2 | - | <0,1 | 0,2 | <0,1 | |
0,3±0,8 | 0,2 | - | - | - | 0,1 | - | |
0,8±1,1 | 2,3 | 0,4 | 1,4 | 0,3 | 2,2 | 0,2 | |
<0,1±0,1 | 0,1 | 0,2 | 0,3 | 0,5 | 0,1 | 0,1 |
Ülejäänud kuus kooslusterühma on ootuspäraselt interpreteeritavad kastikuloo, pohla, mustika, jänesekapsa, sinilille ja naadi kasvukohatüübi kooslustena. Seejuures on märkimisväärne, et 131st algselt sürjametsaks peetud kooslusest klassifitseerusid 59 muude kasvukohatüüpide metsadeks, mis viitab sürjametsade tüpoloogilisele kontinuaalsusele ja nende looduses määratlemise raskustele. Samas osutusid kõik kooslusterühmad oma liigilise koosseisu põhjal üksteisest statistiliselt oluliselt (p < 0,001) erinevateks (tabel 2), mis kinnitab sürjametsade omaette süntaksonoomilise üksusena eristamise objektiivsust.
Sürjametsade ja nendele lähedastesse kasvukohatüüpidesse kuuluvate metsakoosluste liigilise kooseisu sarnasus mitmese võrdluse permutatsioonitesti põhjal. Tähistused: T – T-statistik, A – A-statistik, p – olulisustõenäosus, muud tähistused vt tabel 1.
Table 2. Similarity of hillock forest’s species content with forest’s of comparable site types according to the multi-response permutation procedure. Notations:
Võrreldavad kasvukohatüübid |
T | A | p |
---|---|---|---|
Ma – Kl | −28,434 | 0,076 | <0,001 |
Ma – Ph | −13,513 | 0,033 | <0,001 |
Ma – Mu | −19,337 | 0,046 | <0,001 |
Ma – Jk | −12,345 | 0,028 | <0,001 |
Ma – Sl | −19,833 | 0,039 | <0,001 |
Ma – Nd | −20,199 | 0,042 | <0,001 |
Kl – Ph | −11,555 | 0,145 | <0,001 |
Kl – Mu | −14,769 | 0,217 | <0,001 |
Kl – Jk | −14,447 | 0,204 | <0,001 |
Kl – Sl | −20,816 | 0,152 | <0,001 |
Kl – Nd | −20,573 | 0,196 | <0,001 |
Ph – Mu | −10,110 | 0,117 | <0,001 |
Ph – Jk | −8,585 | 0,085 | <0,001 |
Ph – Sl | −14,130 | 0,092 | <0,001 |
Ph – Nd | −17,026 | 0,134 | <0,001 |
Mu – Jk | −7,701 | −0,063 | <0,001 |
Mu – Sl | −16,505 | 0,091 | <0,001 |
Mu – Nd | −15,882 | 0,103 | <0,001 |
Jk – Sl | −9,522 | 0,048 | <0,001 |
Jk – Nd | −9,127 | 0,053 | <0,001 |
Sl – Nd | −13,406 | 0,055 | <0,001 |
Pidades silmas Eesti metsatüpoloogias kasvukohatüüpide tavapärast nimetamist mõne alustaimestule iseloomuliku liigi järgi (Lõhmus, 1974a, 1974b, 2004), samuti Karu & Muiste (1958) poolt korra juba kasutusele võetud maasika-sinilille metsakasvukohatüübi nimetust, sobib sürjametsi hõlmavat kasvukohatüüpi nimetada metsmaasika (
Sürjametsadena määratletud 72 metsakoosluse ja neile tüpoloogiliselt kõige sarnasemate metsakoosluste alustaimestu ning kõige sarnasemate kasvukohatüüpide alustaimestu tsentroidide (Lõhmus, 1984) ordinatsiooniskeemil on hästi näha sürjametsade küllaltki hea eristumine muude kasvukohatüüpide kooslustest; nad hõlmavad ordinatsioonitasandil selle keskosa ja ülemise poole (joonis 2). Sürjametsade liigilise koosseisu kattuvust võib täheldada vaid pohla, sinilille ja naadi kasvu kohatüübi kooslustega, ent väga piiratud ulatuses.
Sürjametsade statistiliselt oluliste (p < 0,05) indikaatorliikidena tulevad esile mitmed kõrrelised: harilik kastehein (
Kui pöörata tähelepanu sürjametsadele iseloomulike liikide elustrateegiale (tabel 3), selgub et 40,0% on neist konkurentsitugevad taimed, 35,0% konkurentsi- ja stressitugevad ruderaaltaimed, 10% konkurentsi ja stressitugevad taimed, 5,0% ruderaaltaimed, 2,5% konkuretsitugevad ruderaaltaimed; 7,5% liikide elustrateegiat pole määratletud.
Sürjametsa kooslustele iseloomulike taimeliikide indikaatorväärtuse olulisustõenäosus (p), elustrateegia (Frank & Klotz, 1988) ning hemeroobsus (Kukk, 1999). Puurinde liikide perekonnanimi on kirjutatud suurte tähtedega. Elustatreegia: c – konkurentsitugev, s – stressitugev, r – ruderaaltaim; hemeroobsus: HF – hemerofoob, HE – hemeradiafoor, AP – apofüüt, AN – antropofüüt.
Table 3. Significance level (
Liik |
p | Elustrateegia |
Hemeroobsus |
---|---|---|---|
0.047 | cs | AP | |
0.361 | csr | AP | |
0.253 | c | AP | |
0.481 | c | AP | |
0.161 | csr | AP | |
0.031 | csr | AP | |
0.003 | c | AP | |
0.114 | c | AP | |
0.472 | csr | HF | |
0.008 | cs | HE | |
0.388 | csr | HE | |
0.235 | cs | HE | |
0.045 | c | AP | |
0.217 | c | HE | |
<0.001 | csr | AP | |
0.025 | c | AP | |
0.013 | csr | AP | |
0.288 | sr | HE | |
0.005 | c | AP | |
0.478 | csr | AP | |
0.159 | - | HE | |
0.274 | csr | AP | |
0.073 | - | HE | |
0.006 | csr | HE | |
0.008 | csr | HE | |
0.123 | c | HE | |
0.057 | csr | AP | |
0.138 | csr | HE | |
0.020 | c | AP | |
0.167 | c | HE | |
0.124 | c | AP | |
0.032 | c | AN | |
0.272 | c | AP | |
0.257 | csr | AP | |
0.239 | c | AP | |
0.136 | cr | AP | |
0.004 | - | AN | |
0.479 | sr | AP | |
0.030 | c | AP | |
0.047 | cs | AP |
Hemeroobsuse ehk inimtegevuse taluvuse poolest on 62,5% sürjametsadele iseloomulikest liikidest mõõdukat kuni tugevat inimmõju eelistavad apofüüdid (tabel 3), punane sõstar ja võilill esindavad isegi antropofüüte (inimtegevusega kaaslevad liigid), 30,0% liikidest on hemeradiafoorid (inimtegevuse suhtes teatava määrani ükskõiksed liigid), 5,0% ehk kaks liiki (
Ajaloolise järjepidevuse seisukohast on suurem osa (55,6%) sürjametsi kasvanud endiste võsametsade asemele või poolavatud metsastunud aladele, sageli ka varasematele põllu- või heinamaadele (36,1%); püsimetsadena on sürjametsadest kvalifitseeritavad vaid 8,3%.
Klassifitseerides maasika kasvukohatüüpi esindavad sürjametsade 72 kooslust eraldi omaette valimina, rühmituvad need neljaks kooslusetüübiks (joonis 3). Esimesed kaks hõlmavad männikuid, kolmas kooslusetüüp kuuse-haava segametsi ja neljas kaasikuid. Esimese tüübi kooslustes moodustab alusmetsa peamiselt kuusk (
Sürjametsa kooslusetüüpide tsentroidid. Kooslusetüübid: F.v.-F.o.-P.s. – metsmaasika–lamba-aruheina–männik, F.v.-O.a.-P.s. – metsmaasika–jänesekapsa–männik, F.v.-V.m.-P.a.-P.t. – metsmaasika –imekannikese–kuuse-haava segamets, F.v.-E.p.-B.p. – metsmaasika–aasosja–kaasik. Muud tähistused: X – ohtruse keskväärtus, SH – selle standardhälve; esitatud on ainult liigid, mille ohtrus vähemalt ühes kooslusetüübis on >0,5 või millel on oluline indikaatorväärtus, * – statistiliselt oluline (p < 0,05) indikaatorliik.
Table 4. Centroids of hillock forests community types. Community types:
Kooslusetüüp / |
||||
---|---|---|---|---|
F.v.-F.o.-P.s. | F.v.-O.a.-P.s. | F.v.-V.m.-P.a.-P.t. | F.v.-E.p.-B.p. | |
Koosluste arv |
11 | 21 | 19 | 21 |
X±SH | X±SH | X±SH | X±SH | |
Liikide arv |
58±11 | 54±10 | 51±9 | 59±7 |
Puurinne / |
||||
Liikide arv |
4±1 | 5±2 | 6±2 | 6±2 |
0,3±0,7 | 0,4±0,7 | 2,0±3,6 | 0,7±1,3 | |
3,9±5,8 | 2,7±3,0 | 3,6±3,9 | 10,3±5,6* | |
0,3±0,6 | 0,2±0,5 | 0,7±1,1 | 0,2±0,7 | |
- | 0,3±1,0 | 0,3±1,3 | 0,5±1,0 | |
5,2±6,4* | 6,8±6,6 | 5,4±6,9 | 1,9±2,8 | |
12,3±9,2 | 15,3±7,4* | 3,2±4,6 | 5,4±4,1 | |
1,5±5,0 | 0,2±0,9 | 5,3±6,2* | 1,6±2,2 | |
0,2±0,3 | 0,1±0,2 | 0,2±0,4 | 0,7±1,2* | |
Puurinde järelkasv ja põõsarinne / |
||||
Liikide arv |
9±4 | 9±3 | 8±2 | 9±2 |
0,7±1,1 | 0,9±1,5 | 3,5±7,0 | 1,8±2,5 | |
0,2±0,4 | 1,6±3,6 | 2,5±5,0 | 0,5±0,8 | |
2,9±4,3 | 4,7±5,1 | 5,5±5,5 | 0,7±1,2 | |
1,3±1,3 | 0,9±1,2 | 0,2±0,3 | 2,0±2,9* | |
<0,1±0,1 | <0,1±0,1 | 0,7±2,5 | 0,1±0,1 | |
1,3±2,1 | 1,8±4,0 | 0,9±1,3 | 0,9±1,3 | |
0,1±0,2 | 1,0±1,5 | 0,8±1,3 | 0,5±0,9 | |
1,9±2,1 | 0,7±1,0 | 0,5±0,5 | 0,7±1,0 | |
0,1±0,2 | 0,2±0,3 | 0,5±1,0 | 0,9±1,5 | |
0,6±0,7 | 0,6±0,7 | 0,2±0,4 | 0,6±0,7 | |
0,9±1,4 | 1,1±2,0 | 1,0±1,7 | 0,2±0,7 | |
5,6±6,4 | 4,8±4,8 | 3,6±3,9 | 3,7±2,5 | |
Puhma-rohurinne / |
||||
Liikide arv |
36±9 | 29±10 | 27±6 | 33±6 |
Üldkatvus / |
27±21 | 29±19 | 30±17 | 21±11 |
<0,1±0,1 | 0,1±0,1 | 0,6±0,9* | 0,1±0,1 | |
0,8±2,5 | <0,1±<0,1 | 0,9±2,0 | 0,4±1,0 | |
0,6±1,2 | 0,5±2,3 | <0,1±0,1 | 0,5±0,8 | |
0,7±2,1 | <0,1±<0,1 | <0,1±<0,1 | 0,2±0,9 | |
0,6±1,1* | 0,1±0,3 | <0,1±<0,1 | 0,2±0,7 | |
0,2±0,4 | 0,3±1,1 | 1,0±1,8 | 0,4±0,8 | |
0,3±0,8 | 0,6±1,5 | 0,1±0,3 | <0,1±<0,1 | |
0,1±0,2 | <0,1±<0,1 | 0,3±0,5* | <0,1±<0,1 | |
0,7±1,0 | 1,2±1,7* | 0,1±0,2 | 0,2±0,4 | |
- | <0,1±0,1 | 0,4±1,0* | 0,1±0,3 | |
0,2±0,6 | 0,6±1,7 | 1,8±4,4 | <0,1±0,1 | |
0,7±1,9 | 1,3±3,4 | <0,1±0,1 | 0,3±0,7 | |
2,2±7,2 | 0,1±0,4 | <0,1±<0,1 | 0,1±0,5 | |
<0,1±<0,1 | 0,2±0,5 | 0,5±1,7 | 0,1±0,3 | |
<0,1±<0,1 | <0,1±<0,1 | 0,1±0,2* | <0,1±<0,1 | |
<0,1±<0,1 | <0,1±<0,1 | 0,5±1,1* | <0,1±<0,1 | |
0,3±0,8 | 0,6±1,1 | 0,4±1,3 | 1,2±2,0* | |
1,8±5,0 | - | 0,1±0,2 | 1,1±3,6 | |
- | <0,1±<0,1 | 2,0±5,2* | - | |
1,6±2,4* | 0,5±0,8 | <0,1±<0,1 | 0,6±1,7 | |
0,3±1,1 | <0,1±<0,1 | 1,5±4,0* | <0,1±<0,1 | |
5,6±3,1 | 6,1±5,7 | 2,5±2,5 | 5,3±6,0 | |
0,6±0,9 | 0,7±1,8 | 0,2±0,7 | - | |
0,3±0,4 | <0,1±0,1 | <0,1±0,1 | 0,2±0,4* | |
- | <0,1±<0,1 | 3,3±5,4* | 0,1±0,6 | |
1,4±3,2 | 2,9±4,3* | - | 0,2±0,8 | |
<0,0±0,1* | - | <0,1±<0,1 | <0,1±<0,1 | |
<0,1±<0,1 | <0,1±<0,1 | 0,1±0,1* | - | |
0,5±0,5 | 0,6±0,7* | 0,1±0,1 | 0,2±0,4 | |
0,5±1,0 | 0,3±0,6 | 0,1±0,3 | 0,1±0,3 | |
- | <0,1±<0,1 | 0,1±0,2* | - | |
1,0±2,2 | 0,1±0,2 | <0,1±0,1 | 0,8±1,5 | |
0,4±1,0* | 0,2±0,5 | <0,1±<0,1 | 0,1±0,4 | |
0,4±1,1 | 0,1±0,4 | 3,1±12,5 | - | |
0,8±1,4 | 1,0±1,6 | 0,2±0,6 | 0,4±0,9 | |
0,3±0,6 | 0,2±0,3 | 4,8±7,9* | <0,1±0,1 | |
2,7±3,9 | 8,3±14,4* | 0,5±1,0 | 0,6±1,4 | |
0,1±0,3* | <0,1±<0,1 | - | <0,1±<0,1 | |
<0,1±<0,1 | 0,2±1,0 | 0,3±0,8 | 0,7±2,0 | |
0,2±0,4 | 0,8±2,4 | <0,1±<0,1 | 0,3±0,6 | |
2,0±4,1 | 0,5±1,1 | 1,0±3,2 | 0,3±0,8 | |
<0,1±<0,1 | <0,1±<0,1 | 1,4±2,2* | 0,1±0,3 | |
0,2±0,2 | 1,8±3,2 | 3,3±5,6* | 0,7±1,4 | |
2,4±3,8 | 3,1±3,8 | 1,0±1,9 | 3,9±5,1 | |
<0,1±<0,1 | - | 0,5±2,1 | 0,1±0,5 | |
- | <0,1±<0,1 | <0,1±<0,1 | 0,1±0,3* | |
- | - | <0,1±<0,1* | <0,1±<0,1 | |
0,1±0,2 | 0,1±0,1 | 0,9±2,1 | 0,2±0,3 | |
0,2±0,3* | 0,1±0,3 | - | <0,1±<0,1 | |
<0,1±<0,1 | <0,1±0,1 | 3,0±13,1 | 0,4±1,5 | |
<0,1±<0,1 | <0,1±0,1 | 4,2±8,7* | 0,1±0,4 | |
1,4±2,4 | 0,6±1,9 | 0,2±0,9 | 0,4±1,1 | |
0,5±1,0 | 0,1±0,5 | 0,8±3,7 | <0,1±<0,1 | |
<0,1±<0,1 | <0,1±<0,1 | 0,3±0,6* | 0,1±0,2 | |
0,8±1,0 | 1,2±1,8 | 0,2±0,6 | 0,7±1,3 | |
<0,1±0,1 | 0,1±0,6 | 7,8±16,9* | <0,1±0,1 | |
Samblarinne / |
||||
Liikide arv / |
9±3 | 12±4 | 10±3 | 11±4 |
Üldkatvus / |
40±20 | 29±24 | 13±19 | 14±20 |
0,1±0,2 | 0,1±0,4 | 0,6±1,1* | 0,2±0,5 | |
0,8±2,3 | 2,3±6,9* | <0,1±<0,1 | 0,1±0,3 | |
0,6±1,6 | 0,4±1,3 | 0,1±0,4 | 0,2±0,6 | |
0,5±1,6 | 0,1±0,3 | <0,1±0,2 | <0,1±0,1 | |
<0,1±<0,1 | <0,1±<0,1 | <0,1±<0,1 | <0,1±0,1* | |
0,4±0,6* | 0,1±0,4 | 0,3±1,2 | <0,1±<0,1 | |
<0,1±<0,1 | 0,1±0,2 | 1,7±5,1 | 0,2±0,5 | |
0,4±0,8 | 0,8±1,3 | 0,8±1,4 | 2,0±5,5 | |
<0,1±<0,1 | 0,9±4,1 | 0,1±0,4 | <0,1±0,1 | |
<0,1±<0,1 | <0,1±<0,1 | 3,2±12,8 | <0,1±<0,1 | |
5,1±6,3 | 7,5±10,0* | <0,1±<0,1 | 1,7±3,3 | |
<0,1±<0,1 | <0,1±0,1 | 0,4±1,0* | 0,1±0,5 | |
0,1±0,2 | 0,2±0,5* | 0,1±0,2 | 0,1±0,2 | |
0,9±1,7 | 0,1±0,3 | 0,2±0,4 | 0,3±0,4 | |
<0,1±<0,1 | <0,1±<0,1 | 0,7±1,8 | <0,1±<0,1 | |
38,9±16,4* | 9,0±7,0 | <0,1±<0,1 | 2,0±2,5 | |
0,7±2,2 | <0,1±0,1 | 1,3±3,2 | 0,5±1,8 | |
0,6±1,3 | 2,8±4,1 | 0,3±0,6 | 3,2±8,0 | |
- | 0,5±2,4 | - | - |
Teise tüübi kooslustes esinevad puurinde järelkasvus vaher, hall lepp (
Kuuse-haava segametsade (kolmas tüüp) põõsarindes kasvab sarapuud teiste kooslusetüüpidega võrreldes kõige enam. Puurinde järelkasvus on rohkesti vahtraid ja halle leppi, põõsarindele on omased samad liigid, mis eelmise tüübi kooslustes. Rohurindes paistavad silma imekannike, kõrvenõges (
Kaasikutes, viimase tüübi kooslustes, moodustavad alusmetsa peamiselt vahtrad, haavad ja kuused, põõsarinde liikidest on arvukamad paakspuu ja pihlakas. Rohurindes on suurima katvusega liikideks metsmaasikas ja lillakas, hõredas samblarindes kähar salusammal, metsakäharik ja palusammal. Peamised indikaatorliigid on arukask (
Dominant- ja indikaatorliikidest lähtudes võib kirjeldatud kooslusetüüpe nimetada järgmiselt:
metsmaasika–lamba-aruheina–männik ( metsmaasika–jänesekapsa–männik ( metsmaasika–imekannikese–kuuse-haava segamets ( metsmaasika–aasosja–kaasik (
Metsmaasika–imekannikese–kuusehaava kooslused hõivavad ordinatsiooniskeemil selle parempoolse osa ja kattuvad vaid vähesel määral metsmaasika–jänesekapsa–männikute ning mets-maasika–aasosja–kaasikutega (joonis 4). Ülejäänud kolme tüübi kooslused kattuvad omavahel küllaltki ulatuslikult, eriti metsmaasika–jänesekapsa–männikud ja metsamaasika–aasosja–kaasikud. MRPP testi alusel ilmneb siiski, et kõigi kooslusetüüpide liigiline struktuur on oluliselt (p < 0,001; tabel 5) erinev.
Sürjametsa kooslusetüüpide liigilise koosseisu sarnasus mitmese võrdluse permutatsioonitesti põhjal. Kooslusetüüpide tähistused nagu tabelis 4, muud tähistused nagu tabelis 3.
Table 5. Similarity of hillock forest types species content by the multi-response permutation procedure. Notations of forest types as in Table 4, other notations as in Table 3.
Võrreldavad kooslusetüübid |
T | A | p |
---|---|---|---|
F.v.-F.o.-P.s.–F.v.-O.a.-P.s. | −9.046 | 0.059 | <0.001 |
F.v.-F.o.-P.s.–F.v.-V.m.-P.a.-P.t. | −14.328 | 0.116 | <0.001 |
F.v.-F.o.-P.s.–F.v.-E.p.-B.p. | −13.910 | 0.102 | <0.001 |
F.v.-O.a.-P.s.–F.v.-V.m.-P.a.-P.t. | −16.585 | 0.083 | <0.001 |
F.v.-O.a.-P.s.–F.v.-E.p.-B.p. | −12.755 | 0.059 | <0.001 |
F.v.-V.m.-P.a.-P.t.–F.v.-E.p.-B.p. | −11.784 | 0.057 | <0.001 |
Koosluste varieeruvust kõige enam tingivaks mullaomaduseks osutub huumushorisondi eripinna väärtus (joonis 4), mis on kõige väiksem metsmaasika–lamba-aruheina–männikutes ning suurim metsamaasika–imekannikese–kuuse-haava segametsades. Sellega on tugevasti positiivselt korreleeritud ka mulla huumushorisondi huumuse- (rSpearman = 0,76, p < 0,05), süsiniku- (rSpearman = 0,76, p < 0,05) ja lämmastikusisaldus (rSpearman = 0,73, p < 0,05). Mullaomaduste keskväärtuste võrdlemine dispersioonanalüüside alusel kinnitab aga, et eri tüüpi kooslustes on nende erinevus statistiliselt ebaoluline (tabel 6). Siiski võib tõdeda, et
Muldade omadused sürjametsa erinevat tüüpi kooslustes. Kooslusetüüpide tähistused nagu tabelis 4, muud tähistused: X – aritmeetiline keskmine, SH – selle standardhälve, pANOVA–olulisustõenäosus ühefaktorilise dispersioonanalüüsi põhjal, n – analüüside arv, A, Ad – A või Ad horisondi tüsedus (cm), 1 – A või Ad horisont, 2 – sellele järgnev mullahorisont, pHKCl ja pHH2O – mulla happesus määratuna kaaliumkloriidi- ja vesileotisest, H%, C% ja N% – vastavalt huumuse, süsiniku ja lämmastiku protsentuaalne sisaldus, C:N – süsiniku- ja lämmastikusisalduse suhe. Erip – mulla eripind (m2g−1). Mullaliigid: K – karbonaatne veeriseline muld, Ko – leostunud muld, KI – leetjas muld, LP – näivleetunud muld, Lsi – küllastumata sidus-liivmuld, LIIg – gleistunud keskmiselt leetunud leedemuld.
Table 6. Soil properties in communities of various hillock forest types. Notations of forest types as in Table 4, other notations:
Mullaomadus |
Kooslusetüüp / |
pANOVA | |||||||
---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
F.v.-F.o.-P.s. | F.v.-O.a.-P.s. | F.v.-V.m.-P.a.-P.t. | F.v.-E.p.-B.p. | ||||||
X±SH | X±SH | X±SH | X±SH | ||||||
A, Ad | 15,3±7,4 | 15,3±5,8 | 20,0±9,2 | 17,5±11,6 | 0,335 | ||||
1pHKCl | 4,7±1,1 | 5,0±1,4 | 5,2±1,2 | 5,0±1,2 | 0,702 | ||||
1pHH2O | 5,0±1,0 | 5,3±1,5 | 5,6±1,2 | 5,3±1,2 | 0,600 | ||||
1H% | 3,0±3,4 | 3,5±2,2 | 3,7±2,5 | 2,6±0,9 | 0,481 | ||||
1C% | 1,7±1,9 | 2,0±1,3 | 2,1±1,5 | 1,5±0,5 | 0,482 | ||||
1N% | 0,1±0,1 | 0,1±0,1 | 0,1±0,1 | 0,1±0,1 | 0,597 | ||||
1C:N | 15,6±9,4 | 14,8±4,7 | 15,3±3,3 | 13,2±3,6 | 0,496 | ||||
1Eripind | 32,1±15,3 | 44,1±17,2 | 45,9±19,4 | 36,7±15,4 | 0,098 | ||||
2pHKCl | 5,3±1,4 | 5,3±1,5 | 5,5±1,3 | 5,1±1,4 | 0,828 | ||||
2pHH2O | 5,1±1,9 | 5,6±1,6 | 6,1±1,3 | 5,6±1,4 | 0,404 | ||||
2H% | 0,5±0,3 | 0,7±0,3 | 0,6±0,3 | 0,6±0,3 | 0,318 | ||||
2C% | 0,3±0,2 | 0,4±0,2 | 0,3±0,2 | 0,4±0,2 | 0,320 | ||||
2Eripind | 21,3±10,8 | 26,9±15,3 | 23,5±12,6 | 20,6±11,3 | 0,418 | ||||
Mullaliik |
n | % | n | % | n | % | n | % | |
K | 1 | 9,1 | 4 | 19,0 | 3 | 15,0 | 3 | 15,0 | |
Ko | 3 | 27,2 | 7 | 33,3 | 5 | 25,0 | 2 | 10,0 | |
KI | 1 | 9,0 | - | - | 1 | 5,0 | 1 | 5,0 | |
LP | 4 | 36,4 | 4 | 19,0 | 8 | 40,0 | 7 | 35,0 | |
Lsi | 2 | 18,2 | 5 | 23,8 | 3 | 15,0 | 7 | 35,0 | |
LIIg | - | - | 1 | 4,8 | - | - | - | - |
Ajalooliselt on sürjametsi kujunenud kõige enam (55,6%) endiste võsametsade ja poolavatud metsastunud aladele, 36,1% aga varasematele heina- või põllumaadele; järjepidevalt metsaga kaetud alasid leidus analüüsitud valimis vaid 8,3% (tabel 7), kusjuures
Sürjametsade ajalooline järjepidevus. Kooslusetüüpide nimetused nagu tabelis 4, n – koosluste arv.
Table 7. Historical continuity of hillock forests. Names of community types as in Table 4,
Järjepidevus/ |
Kooslusetüüp/ |
Kokku/ |
||||||||
---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
F.v.-F.o.-P.s. | F.v.-O.a.-P.s. | F.v.-V.m.-P.a.-P.t. | F.v.-E.p.-B.p. | |||||||
n | % | n | % | n | % | n | % | n | % | |
Püsimets/ |
2 | 11,2 | 4 | 18,2 | - | - | - | - | 6 | 8,3 |
Siirdemets/ |
5 | 45,5 | 9 | 40,9 | 14 | 73,7 | 12 | 60,0 | 40 | 55,6 |
Agromets/ |
4 | 36,4 | 9 | 40,9 | 5 | 26,3 | 8 | 40,0 | 26 | 36,1 |
Kokku/ |
11 | 100 | 22 | 100 | 19 | 100 | 20 | 100 | 72 | 100 |
Töö tulemused kinnitavad, et sürjametsad on vaatamata sarnasusele mitme teise kasvukohatüübi kooslusega oma liigilise koosseisu poolest siiski statistiliselt usaldatavalt eristatavad, ning lähtudes neile kõige iseloomulikumast indikaatorliigist, sobib sürjametsi hõlmavat kasvukohatüüpi nimetada (mets)maasika (
Nagu on märkinud E. Lõhmus (2004), kujutab enamik meie metsakooslusi antropogeensete suktsessioonide mitmesuguseid järke, mis muudab nende objektiivse tüpiseerimise ning määramise looduses keerukaks. Viimasega on kooskõlas ka meie töös esile tulnud tõik, et algselt sürjametsadeks peetud 131 kooslusest klassifitseerus 59 muude kasvukohatüüpide metsadeks. Seda, et sürjametsad esindavad valdavalt sekundaarseid kooslusi, tõendab meie poolt läbi viidud vanade kaartide põhine analüüs, mille alusel võib väita, et nende metsade kujunemine seondub suurel määral, eriti liigendatud pinnamoega Lõuna-Eestis, endiste võsamaade metsastumisega (Paal
P. Tomson (2007) on oma magistritöös uurinud maakasutuse muutusi Lõuna-Eestis Karula rahvuspargi näitel. Kaardipõhiste analüüside tulemusena on ta tuvastanud, et võsamaadeks jäeti eeskätt kühmud-kuplid, sest seal oli maaharimine keerukam. Võsamaad paiknesid peamiselt (53%) liivase lõimisega, leetunud muldadega aladel, või siis erosioonialadel (28%). Endiste võsamaade metsasus suurenes 20. sajandi esimesel poolel 10%, kolhoosiaja lõpuks oli neist metsastunud 74%, järgnevatel aastatel kasvas metsastumine 79%-ni. Võsamaadest, mis 20. sajandi alguseks metsastusid, paiknevad 70% leetunud muldadel, 10% leedemuldadel, 10% turvasmuldadel ja 6% erodeeritud muldadel, seejuures 54% metsadest kasvavad muldadel, mille lõimiseks on liiv. Nendest metsastunud võsamaadest on 60% männikud, 19% on kaasikud ja 17% kuusikud, muud puuliigid valitsevad 4% metsades. Inimmõjulise maastiku palumetsadest kuulub enamik jänesekapsa-pohla, vähem jänesekapsa-mustika kasvukohatüüpi, kuivi tüüpilisi pohlapalusid esineb vähem. Kui põlisel metsamaal Karulas sinilille ja naadi kasvukohatüübi metsad peaaegu puuduvad, siis inimmõjulisel maastikul on mõlemad esindatud.
Võsamaade aletamisega on seletatav ka kasvukohatingimuste suhtes nõudlikumate nemoraalsete liikide esinemine sürjametsades. Vahetult aletamise järel suureneb pH mulla ülemistes horisontides kuni kahe ühiku võrra, suureneb samuti mulla alustesisaldus ja küllastusaste ent üldine lämmastikusisaldus väheneb, mille tagajärjel muutub süsiniku-lämmastiku suhe taimede kasvule soodsamaks. Hiljem hakkab valdama leostumine ja lessiveerumine ning intensiivistub leetumine (Reintam, 1995; Mander & Reintam, 2001; Matas, 2004). Siinses töös analüüsiti üksnes suhteliselt vanu metsi, kus mullahorisontide pH muutused on juba tasandunud, kuid süsiniku-lämmastiku suhte kahanemine on põlismetsadega võrreldes siiski hoomatav.
Konkurentsivõimeliste paindliku elustrateegiaga ning mõõdukat kuni tugevat inimmõju taluvate liikide (apofüütide) suhteliselt suur osatähtsus sürjametsade alustaimestus on seletatav lisaks metsade suktsessioonilisele seisundile sürjametsade fragmentaarse esinemisega väikesepinnalistel positiivsetel pinnavormidel, kus nad sageli on ümbritsetud põllu-, heinavõi karjamaadest, mille liigifond avaldab sürjametsadele tugevat ääreefekti (Herlin, 2001; Harper
Arvestades seda, et sürjametsad esindavad valdavalt inimtegevusest põhjustatud suktsessioonide mitmesuguseid järke, jõuame tagasi järgmise küsimuse juurde: kas sürjametsade eristamine omaette tüübirühmana on põhjendatud, või tuleks vastavaid metsi käsitleda muude ökoloogiliselt lähedaste klassifikatsiooniüksuste ajutiste tekistüüpidena?
Ehkki dünaamilise metsatüpoloogia koolkond (Aichinger, 1954; Kolesnikov, 1974; Arnborg, 1960; Sukachev, 1972) taotleb, et metsatüüp hõlmaks temasse kuuluvate puistute kõiki arengustaadiume, on selle printsiibi järjekindel rakendamine piiratud teadmiste tõttu sageli takistatud. Seetõttu nõustume E. Lõhmusega, kes on küll soovitanud puistute „ontogeneesile“ tuginevat klassifikatsiooni, mis võimaldaks kõige paremini iseloomustada dünaamilisi metsa- ja raiesmikekooslusi kogu nende mitmekesisuses ja vastastikuses sõltuvuses, kuid märgib samas, et „tuleb toetada paljude tuntud tüpoloogide /.../ nõuet kitsaste, seesmiselt homogeensete, bioloogiliselt ning metsamajanduslikult niivõrd ühetaoliste tüüpide eraldamiseks, millede edasine jaotamine metsamajanduslikel eesmärkidel enam ei oleks vajalik. Oleme seisukohal, et ainsaks oluliseks tüpoloogilise põhiühiku mahtu piiravaks tingimuseks on nende määratavus looduses, selge identifitseerimise võimalikkus“ (Lõhmus, 1969). Loodetavasti pakuvad siinses töös esitatud maasika kasvukohatüübi metsade taimkatte indikaatorliikide ja mullaomaduste esiletoomine selleks senisest objektiivsema aluse. Võttes aga arvesse sürjametsade väikest pindala ja nende küllaltki suurt sarnasust tüpoloogiliselt lähedaste pohla, sinilille ja naadi kasvukohatüübi kooslustega, ei eelda see sürjametsades mingite eripäraste metsamajanduslike võtete rakendamist, mistõttu metsamajanduse planeerimise seisukohast vajadus nende omaette kasvukohatüübina eristamiseks ilmselt puudub. Küll aga on õigustatud sürjametsade aktsepteerimine meie metsade mitmekesisuse käsitlemise ning selle kaitse seisukohast, eriti silmas pidades loodusdirektiiviga kogu Euroopas esile tõstetud ja väärtustatud elupaigatüüpi „9060 Okasmetsad moreenikõrgendikel“, mida Eestis esindavad just sürjametsad (Paal, 2007).
Soomes on analoogseid metsi käsitletud oosimetsade nimetuse all (Jalas, 1950; Rajakorpi, 1987; Heikkinen, 1991), seega on nende topograafiline määratlus kitsam kui Eestis.
Lätis on Eesti sürjametsadele vastava klassifikatsiooniüksuse eristanud K. Bušs (1997), kinnitades seega L. Laasimeri & V. Masingu (1995) oletust sürjametsade esinemisest Eestist lõuna pool. K. Bušs (1997) kirjeldab